Kuidas joonistada natüürmort algajatele: Natüürmordi joonistamise reeglid, kompositsioonide ideed ja põhilised nüansid

Põhioskuste omandamine mis tahes kujutava kunsti valdkonnas algab vaatepiltide joonistamisega. Alguses uuritakse kõige lihtsamaid geomeetrilisi vorme ja seejärel muutuvad ülesanded üha keerulisemaks.

Stillipilti algajatele on mitmekülgne akadeemilise joonistamise tüüp, mis tegeleb samaaegselt mitmete oluliste eesmärkidega.

See hõlmab kompositsioonikoolitust, erinevate objektide vormide ja värvide kombineerimist ühes töös, samuti perspektiivi loomise ja varju abil mahu näitamise tehnikaid.

Kõik oskused, mida algajad kunstnikud omandavad vaikimisi töö käigus, aitavad neil täiustuda ja liikuda edasi keerukamate objektide joonistamise juurde.

Natüürmordi joonistamine

Õppeasutuse kunstitundides tegeleb juhendaja juhendaja poolt valitud objektidest mudeli lavastamisega.

Kui algaja peab ise töötama statiivi kallal, alustab ta kompositsiooni osade õigest paigutamisest. Selleks valige lihtsad kodused esemed, millel on ühine teema.

Näiteks lihtsatest geomeetrilistest kujunditest koosnevate, erinevatest materjalidest valmistatud lauanõudeid on kasulik joonistada, sest samaaegselt saab harjutada kompositsiooni loomist, värvide valimist ja erinevate tekstuuride kujutamist, näiteks metall, portselan, klaas ja leivatükk.

Lihtsaid vaatepilte on õpilastel populaarne teha kompositsioonid kirjatarbedest või sporditarvikutest, sügislehtedest ja köögiviljadest, puuviljadest ja lilledest vaasides ning mänguasjadest.

Natüürmordi kompositsiooni põhitõed

Objektide joonistamiseks paigutamisel tuleb järgida kolme põhireeglit:

• Formaat, mis võib olla vertikaalne, horisontaalne või ruudukujuline.
• Kompositsiooni sümmeetriline või tahtlikult mittekeskne paigutus.
• Valitud objektide geomeetriline paigutus valitud formaadis.

Horisontaalkompositsioonis võib kasutada rohkem objekte tasapinnal ja taustaks võib olla ilus drapeering või huvitava tekstuuriga seinaosa.

Vertikaalse paigutuse puhul on rõhk keskmisel kõrgel objektil, sageli vaasil, millel on maaliline lillekimp. Ruudukujuline formaat rõhutab kompositsiooni osade tasakaalustatud jaotust.

Skeemide objektide õigest jaotusest on mitu peamist. Ruudukujulise formaadi puhul võib kõigi osade ringikujuline paigutus vaikimispildis olla vältimatu. Keskne objekt võib selles vormis puududa või olla keskel.

Vertikaalse formaadi puhul võiks kõige loogilisem skeem olla kolmnurk ja kõrge objekt, mis on pildil peamine, satub selle geomeetrilise kuju peale. Horisontaalformaadis kasutatakse teemade paigutamiseks diagonaale või ringikujulisi mustreid.

Dünaamika ja staatika õppekeskkonnas

Harjutusülesanne annab õpilasele võimaluse harjutada oma kompositsioonile staatika ja dünaamika vahelise seose andmist. Stabiilse maali mulje luuakse peaaegu võrdse suuruse ja kujuga objektide lavastamisega.

Liikumist saab näidata, kombineerides erineva suuruse ja kontuuriga figuure, mis on paigutatud asümmeetriliselt ja üksteisest eemal. Oluline on mitte koormata joonistust suure hulga detailidega, mille puhul piisab tavaliselt 3-5 erineva suurusega detailist, et ideed selgelt väljendada.

On viga panna kõik teemad ühte joonesse nagu tasapinnalisel joonisel. Kui teete perspektiivi- ja süvajoonistust, peaksite kompositsioonielemendid asetama sellisele kaugusele, et nad kataksid üksteist veidi mahuga.

Valguse tähtsus objektide joonistamisel

Akadeemilisel joonistusel või koolimaalil on ülemine valgus tavaliselt suunatud küljelt, et jäädvustada kõigi detailide mahud koos selgete varjude ja peegeldustega naaberobjektidel. Eriti kontrastsed valguskraadid saadakse vaatepildi esiplaanil.

Pildil olev tagumine taust on tähistatud hägusema ja ebaselgemate joonistega. Täiendav külgvalgus loob väljendusrikkaid valgus- ja varjuvorme ning aknast tulev päevavalgus annab asjadele pehmed piirjooned ja sujuvad üleminekud nende vahel.

Pliiatsiga visand

Joonistustööde alustamiseks tuleks alustada lihtsast vaatepildi joonistamisest pliiatsiga paberile. Selleks vajate valitud kompositsiooni lihtsatest esemetest, mis on asetatud lauale koos kardinaga või ilma, keskmise pehmusega pliiatsit ja kustutuskummi.

Kõigepealt tuleb paberilehele märkida diagonaaljoon, millest laud välja ulatub. See on konstrueeritud kahe lõikuva diagonaaliga, mille ristumiskohta saab nihutada ühte maali alumistest nurkadest.

Seejärel paigutatakse saadud tasapinnale objektid, mis moodustavad vaatepildi. Selleks tuleb leida nende täpne koht lauapinna joonisel ja jälgida nende mahtu valgusjoonega.

See protsess on kõige aeganõudvam, kuna on vaja mitte ainult õigesti joonistada kõik kompositsiooni elemendid, vaid ka hoida nende tegelikke vorme ja proportsioone üksteise suhtes.

Väga oluline on paigutada keskmised ja sekundaarsed detailid alguses, et need ei paistaks liiga väikesed, suurendatud või põhjendamatult ühte paberinurka nihutatud.

Natüürmordi maalimine

Värvilisi maale ja visandeid saab teha mitmes tehnikas, alates pliiatsist ja pastellist kuni akvarelli või õlivärvini. Mõned kunstnikud eelistavad tempera, guašš või akrüülvärvi.

Maalige natüürmort, kui olete teinud hea joonistuse pliiatsiga ja nii üksikud elemendid kui ka kompositsioon tervikuna on korralikult üles ehitatud.

Soovitatav on alustada tööd vaikse elu maaliga kõige puhtamate ja eredamate värvide valimisega, et need annaksid kogu pildile tooni. Selleks, et saavutada võimalikult realistlik kujutamine, peate looma rikkaliku värviskeemi, alustades kõige heledamatest aladest.

Seejärel saate järk-järgult rakendada poolvarjundeid, mis tuhmuvad kõige tumedamatesse piirkondadesse. Erinevate valguse ja varjundite vahemik on võimalik saavutada peegelduste lõplikus jaotuses kõige valgustatud fragmentidel.

Põhivärvide valimisel on oluline, et värvid oleksid õigesti kombineeritud nende soojuse või jaheduse poolest ning et nende segamisel ei oleks liialdatud. Rohkem kui kolm põhitooni ühes maalis võib tunduda korrastamata ja liiga kirju, kaugel harmooniast.

Värvireeglid maalimisel

Selleks, et õppida maalima kerget natüürmort, võid pidada kinni klassikalisest reeglist, mis piirdub 2-3 värviga ühel maalil.

See ei tähenda, et sellist värvilist maailma tuleb maalida ainult kahe värviga, kuid nende paljude toonide kogupalett peaks looma rikkaliku värvitöö.

Piiratud arvule põhivärvidele lisatakse mõned lisavärvid, et saavutada õnnestunud värvikombinatsioonid ja anda detailide maht.

Näiteks sügislike puuviljadega vaatepildis võib kasutada põhivärvidena kollast ja sinist ning lisavärvide abil saab õuntele ja pirnidele oranžid laigud, ploomidele ja taustale lillad ja tumesinised laigud.

Kollase-oranžil taustal saab varje näidata siniste või violetsete toonidega ning perspektiivi saab elavdada mõne kollase kriipsuga.

Kevadine vaatepilt, mille põhivärvid on ainult roheline ja valge, võib olla väga loomulik ja õrn, kusjuures mõned rohelise ja valge toonid annavad teistsuguse mulje, eriti kui lisada sooja roosakaid värvitoone.

Ebatavalised kombinatsioonid soojadest, sügavatest pruunidest toonidest koos siniste ja valgete kontrastsete esiletõstetega jahedal sinakal taustal, näiteks tumedad savinõud heledal laudlinal, näevad huvitavad välja.

Kõige raskem on toonide õige jaotamine mitmevärvilistel maalidel, näiteks lillede või puuviljadega maalitud vaatepiltidel.

Piiratud arvu värvidega on siinkohal raske, mis tähendab, et kõigile värvidele ei saa anda võrdseid võimalusi ja valida neist 2-3 domineerivat värvi, jättes teised abivärvid.

Pilt pliiatsite ja värvidega natüürmordist